Otsustasin siis ka blogi teha. Trenniblogi. Mälu pole mul just kõige parem, nii et nüüd ongi parem enda trennigraafikul silm peal hoida.
Aga veidi meist siis. Hobustega olen tegelenud alates 7. eluaastast, ehk siis üle kümne aasta. Ratsutamist alustasin Saksa tallis, seal sain omandatud põhiteadmised. Alguses tegelesin enamasti takistussõiduga, kuid hiljem pühendusin rohkem koolisõidule.
Minu esimene võistlusponi oli Freddy. Saksamaalt toodud vanamees ja minu kõige suurem õpetaja läbi aegade. Tänu oma kangele isiksusele ja käitumisprobleemidele sain Freddylt kõva kooli. Kuna tegelesin koolisõiduga, oli vaja ka koolisõidutreenerit, kelleks sai Annika. Annika käe all tegime Freddyst sõidukõlbuliku ja toreda hobuse. Mõned aastad tagasi jäi Freddy pensionile, kuna vaesekese tervis on üsna vilets. Vahetevahel viin ta maneeži mängima või maastikule jalutama, aga üldiselt naudib ta meil niisama karjamaaelu. Sel suvel, 1. augustil, saab Freddy 20 aastaseks. Suur juubel tulekul. Plaanis siis korraldada vanamehele suur pidu, nii et kõik külalised võtku teadmiseks, et ilma porgandi või leivatükita sisse ei saa - ega siis sünnipäev ilma kingitusteta ei ole ju õige sünnipäev. Eelnevate aastate jooksul olen lati päris kõrgele pannud, olen talle iga kord suuuuuure porganditest, leivast, rohust ja kaerast tordi teinud. Seekord peab siis kaks tükki tegema? Pilt Freddyst ja minust kui me veel noored ja ilusad olime:
Neli aastat tagasi tuli meie juurde poni Koma. Õudne nimi tõepoolest, aga imelikul kombel sobib see talle ideaalselt. Kuna Koma ratsastamisel tekkisid mõningad probleemid, pöördusin küsimustega Heleni poole. Helen õpetas mulle hoopis uusi asju. Ta tutvustas mulle Pat Parelli seitset mängu ja sellest ma Koma õpetamisel ka pihta hakkasin. Kaks aastat hiljem olime juba nii kaugel, et käisin Komaga ilma varustuseta, vaid päitsete ja nööriga, metsas jalutamas. Ja täiesti ilma probleemideta! Kahjuks kasvasin Komast välja... Ta on tõesti pisike poni ja mina liiga pikk ja paks. Niisiis andsin Koma ühele väiksele tüdrukule Katile sõita.
Koma elab endiselt meie juurest ning tema trennid Katiga lähevad väga kenasti.
Koma, Hera and me:
Aga nüüd siis põhitegelase, Roni, juurde. Ron on taani soojavereline pärit siitsamast Eestist. Ostsime ta, kui ta oli viiene, praegu on ta seitsmene. Kui me Roni ostsime oli tal probleeme galopi ja lõdvestamisega. Galopis kippus ta pukitama (vahel siiamaani), kuid lõdvestama on ta nüüdseks ilusti hakanud. Üldse on tal liikumine kõvasti paremuse poole läinud. Ka Roniga tegutsesime me Parelli seitsme mängu järgi, kunagi ehk õnnestub temaga veel võistela ka. Ühe võistluse me oleme juba teinud. See oli kohe peale tema ostmist. Meil läks isegi väga hästi - saime neljanda koha, mis on ülisuper tulemus, arvestades, et ma skeemi sassi ajasin ja kolm viga tegin.... Hiljem olin muidugi enda peale väga pahane, kuna taipasin, et ilma nende kolme veata oleks me esimeseks tulnud. Aga see selleks. Roni ost oli üks parimaid otsuseid. Ta on lihtsalt nii eriline, kui üks hobune olla saab. Eks ta parajalt ulakas ole, aga nagu ta nimigi (täisnimi on Ron Weasly) ütleb, on ta tõeline võlurpoiss. Lihtsalt eriline hobune. RON:
Lisaks kõigele õpetan praegu välja ka noort Fürtsut (täisnimega Fürstin von Estland). Temaga ma veel ratsa ei sõida, teen seitset mängu ja kordet. Ta saab küll märtsis juba 4 aastaseks, kuid ta on liiga toores, et juba selga minna. Nii käitumiselt, kui füüsiselt. Fürtsu:
No comments:
Post a Comment