Superhobused

Ron on vahepeal super olnud. Üliüli tubli lihtsalt. Eile panin Ronile üle pika pika aja (viimane kord oli u 2 kuud tagasi?) jälle sadula selga. Esialgu küll vaid viieks minutiks, kuid siiski. Lisaks oli ta veel enne seda 2 päeva niisama puhanud ja energiat täis. Kuid ei mingit pukitamist, isegi mitte ühte väikest rodeot! Ja üllatav oli ka see, et tal ei olnud mingit probleemi lõdvestamisega, jooksis ilusti nina pikalt ette sirutatud. Korra ta ehmatas ja läks galopile, kuid isegi siis ta ei pukitanud, vaid jäi kenasti seisma. No ma ei saa, nii tubli hobune ikka... Uskumatu, kuidas sakslanna Monika külaskäik Roni aitas. Monika määras mulle kuueks nädalaks (mis nüüd eelmise nädala pühapäeval läbi sai) massaažiharjutused, mida Ronile iga õhtu teha ning lisaks veel homoöpaatilised ravimid, mida viis korda nädalas anda tuli. Tema liikumises on sellest alates suured muutused toimunud ja ka käitumiselt on ta erksamaks muutunud. Nagu eile näha oli, siis on ka selja- ja kaelapinged lõpuks maandatud. Massaažiharjutuste tegemist jätkan aga endiselt, mida rohkem, seda parem.

Aga Ron ei ole ainuke, kes tubli on olnud! Me oleme ka Vürtsuga suuri edusamme teinud. Mõni aeg tagasi käis Helen meid üle vaatamas ja sain palju uusi näpunäiteid edaspidisteks treeninguteks. Alates sellest ajast on Vürtsu super olnud.

Vürtsu:

Playtime

Kaua aega tagasi käis Helene mul külas. Lisaks muule mängisime ka Roniga. Õigemini mina mängisin ja tema tegi pilte. Siin on siis mõned pildid Helene "Nokkloom" Puusepalt:

Endistviisi edasi

Eile ja üleeile Ron puhkas. Täna tegime üsna kergelt. Algul tegime käe kõrval veits harjutusi, siis kordet ja mäng otsa. Valjaid ka täna ei hakanud panema, aga väga tubli oli. Veidi uimane küll, ega ta eriti mängida ei viitsinud, aga siiski. Homsest hakkame siis jälle valjastega töötama. Kontaktiharjutusi peab ka jälle vaikselt tegema  hakkama. 

Ron Ja Eedi:

Edeneme vaikselt.

Täna panin Ronile üle pika aja jälle valjad korde ajaks pähe. Kuna tal oli vahepeal pikalt selg haige ja sõita ei saanud, oleme me rivist väljas olnud. Nüüd saab õnneks jälle vaikselt ratsutamise poole liikuma hakata. Tasa ja targu. Kui ta enam maatöö käigus valjastega okei on, saab hakata ka seljast harjutama.
Avastasin ka, et mul on arvutis meeeletult pilte Ronist ja teistest. Niisiis mõtlesin, et panen iga postituse juurde ka väikse pildi. Mujale ma neid panema ei hakka, aga siia võivad nad ju tiksuda küll.

Väike pildike siis Ronist meie esimestel võistlustel:

Üle pika aja maastikul.

Käisime täna Roniga üle mitme kuu jälle maastikul. Enne minekut tegin väikse trennikese ka ette, kuna ta mul nädal aega puhanud. Ei olnud kooli kõrvalt aega üldse. 

Juba trennis oli Ron supertubli, väike puhkus tuli kasuks vist. Nii kenasti kuulas mind. Lasin tal natuke niisama ka möllata ja küll ta alles möllas.. Kohe näha, et ei ole kaua aega mängida saanud hobune :P Peale trenni läksime siis koos Eda ja Unduga maastikule. Niii libe oli, ma olin kummaritega ka ja tükk tegu oli ikka püsti püsimisega. Ja ega Ronil ka väga kindel astuda ei olnud, aga tal on õnneks krihvid all. 

Aga ma jäin nii rahule, Ron oli nagu rahu ise. Olin täitsa üllatunud, sest tavaliselt kui ta peale pikka aega maastikule saab, võib ta üsna tank olla.

Väike pilt ka meie talveajast:

Kes me oleme ja mida me siin teeme.

Otsustasin siis ka blogi teha. Trenniblogi. Mälu pole mul just kõige parem, nii et nüüd ongi parem enda trennigraafikul silm peal hoida. 

Aga veidi meist siis. Hobustega olen tegelenud alates 7. eluaastast, ehk siis üle kümne aasta. Ratsutamist alustasin Saksa tallis, seal sain omandatud põhiteadmised. Alguses tegelesin enamasti takistussõiduga, kuid hiljem pühendusin rohkem koolisõidule. 

Minu esimene võistlusponi oli Freddy. Saksamaalt toodud vanamees ja minu kõige suurem õpetaja läbi aegade. Tänu oma kangele isiksusele ja käitumisprobleemidele sain Freddylt kõva kooli. Kuna tegelesin koolisõiduga, oli vaja ka koolisõidutreenerit, kelleks sai Annika. Annika käe all tegime Freddyst sõidukõlbuliku ja toreda hobuse. Mõned aastad tagasi jäi Freddy pensionile, kuna vaesekese tervis on üsna vilets. Vahetevahel viin ta maneeži mängima või maastikule jalutama, aga üldiselt naudib ta meil niisama karjamaaelu. Sel suvel, 1. augustil, saab Freddy 20 aastaseks. Suur juubel tulekul. Plaanis siis korraldada vanamehele suur pidu, nii et kõik külalised võtku teadmiseks, et ilma porgandi või leivatükita sisse ei saa - ega siis sünnipäev ilma kingitusteta ei ole ju õige sünnipäev. Eelnevate aastate jooksul olen lati päris kõrgele pannud, olen talle iga kord suuuuuure porganditest, leivast, rohust ja kaerast tordi teinud. Seekord peab siis kaks tükki tegema? Pilt Freddyst ja minust kui me veel noored ja ilusad olime:

Neli aastat tagasi tuli meie juurde poni Koma. Õudne nimi tõepoolest, aga imelikul kombel sobib see talle ideaalselt. Kuna Koma ratsastamisel tekkisid mõningad probleemid, pöördusin küsimustega Heleni poole. Helen õpetas mulle hoopis uusi asju. Ta tutvustas mulle Pat Parelli seitset mängu ja sellest ma Koma õpetamisel ka pihta hakkasin. Kaks aastat hiljem olime juba nii kaugel, et käisin Komaga ilma varustuseta, vaid päitsete ja nööriga, metsas jalutamas. Ja täiesti ilma probleemideta! Kahjuks kasvasin Komast välja... Ta on tõesti pisike poni ja mina liiga pikk ja paks. Niisiis andsin Koma ühele väiksele tüdrukule Katile sõita.

Koma elab endiselt meie juurest ning tema trennid Katiga lähevad väga kenasti. 

Koma, Hera and me:

Aga nüüd siis põhitegelase, Roni, juurde. Ron on taani soojavereline pärit siitsamast Eestist. Ostsime ta, kui ta oli viiene, praegu on ta seitsmene. Kui me Roni ostsime oli tal probleeme galopi ja lõdvestamisega. Galopis kippus ta pukitama (vahel siiamaani), kuid lõdvestama on ta nüüdseks ilusti hakanud. Üldse on tal liikumine kõvasti paremuse poole läinud. Ka Roniga tegutsesime me Parelli seitsme mängu järgi, kunagi ehk õnnestub temaga veel võistela ka. Ühe võistluse me oleme juba teinud. See oli kohe peale tema ostmist. Meil läks isegi väga hästi - saime neljanda koha, mis on ülisuper tulemus, arvestades, et ma skeemi sassi ajasin ja kolm viga tegin.... Hiljem olin muidugi enda peale väga pahane, kuna taipasin, et ilma nende kolme veata oleks me esimeseks tulnud. Aga see selleks. Roni ost oli üks parimaid otsuseid. Ta on lihtsalt nii eriline, kui üks hobune olla saab. Eks ta parajalt ulakas ole, aga nagu ta nimigi (täisnimi on Ron Weasly) ütleb, on ta tõeline võlurpoiss. Lihtsalt eriline hobune. RON: 

Lisaks kõigele õpetan praegu välja ka noort Fürtsut (täisnimega Fürstin von Estland). Temaga ma veel ratsa ei sõida, teen seitset mängu ja kordet. Ta saab küll märtsis juba 4 aastaseks, kuid ta on liiga toores, et juba selga minna. Nii käitumiselt, kui füüsiselt. Fürtsu: