Kõike.

Vahepeal on väga palju juhtunud... Pole aega ja viitsimist leidnud, et kõigest siia kirjutada. Aga ma teen siis väikse kokkuvõtte. 

Kõigepealt Vürtsu. Temaga on vahepeal vääga palju tegemist olnud. Oli kord lumi ära sulanud ja maneeži eest läbi jooksvas kraavis voolas vesi. Hobused olid juba kinni pandud, kui ma mõtlesin, et viiks Vürtsu korra maneeži püherdama. Hakkasin siis maneeži liikuma, kui Vürtsu otsustas, et tema kraavist üle ei tule. Alguses üritasin üksi temaga üle kraavi minna. Sellest ei tulnud midagi välja... Siis tuli Eda appi. Ikka ei õnnestunud. Proovisime ka nii, et Eda Undu ees üle kraavi viib ja ehk Vürtsu läheb siis järgi, aga Undust oli  Vürtsul täiesti ükskõik. Siis tuli mul ema ka appi, kuid siiski ei õnnestunud meil teda üle kraavi saada. Vürtsu hakkas lausa nii vastu, et ajas end püsti, vedas tagurpidi minema ja mida kõike veel... Eks ta selle tulemusele muidugi ka paar korda üle selja lendas, aga õnneks oli maa nii pehme ja porine, et ta viga ei saanud. Lõpuks kutsusime mul isa ka appi... Alguses ei saanud ikka teda kuidagi üle kraavi, lohistas ikka tagurpidi, ajas püsti jne. Üle kraavi saime ta umbes tunni aja möödudes, kui me teisest kohast proovisime, Vürtsu kuidagi tasakaalu kaotas ja tal muud valikut ei olnud, kui üle kraavi hüpata, sest vastasel juhul oleks ta kraavi sisse kukkunud. 

Järgmine päev läksin talle karjamaale järgi. Ta oli kogu sellest kraavi-teemast nii šokis, et ta keeldus isegi värava poole liikumast. Ilmselt oli tal päitsete koha pealt väga valus ka kogu sellest tirimisest, sest kohe, kui ma natukenegi survet eest avaldasin, oli tagurpidikäik sees. Tegin siis too päev koplis mingi 5-10 minutit ja saavutasime lõpuks selle, et Vürtsu mulle vabatahtlikult ilma mingisuguse surveta värava ette järgnes. Sellega oligi 'trenn' lõppenud. Päev peale seda tegin ka veel koplis nii, et käisime seal läbi lompide ja porimülgaste. Veel üks päev hiljem olime juba koplist välja saanud ning nii me vaikselt järjest edasi liikusime. Umbes nädal aega hiljem tegime uue katse, aga seekord proovis Helen teda üle kraavi saada. Oeh jah... Kolm tundi läks, aga saavutasime palju rohkem, kui selle tunni ajaga, mis meil eelmine kord kulus. Nimelt proovis Helen natuke teistmoodi Vürtsut üle saada. Ainult nööriga, ilma piitsa ja teiste inimeste abita ja Vürtsu omal vabal tahtel. Eks ta muidugi siis ka üritas plehku panna, tagurdas, ajas püsti, korra kukkus tagumikule ka. Aga järgmine päev, kui ma ise proovisin, läks meil ainult kümme minutit. Ta ei kakelnud, jonninud, mitte midagi. Ainult natuke vaatas enne kraavist läbi minemist. 

Nüüd Ronist ka natuke... Ron on SUPER tubli olnud. Ma käin Ronil juba seljas ka vaikselt. Ta on ratsa ülirahulik ja tasakaalukas. Ainuke asi, mis mind esimesel korral häiris oli see, et ta üritas end kohe rulli tõmmata... Ma pidin ratsmega teda koguaeg üleval hoidma, sest ta kohe vägisi tahtis end ära murda. Oeh jah, sellega peab veel natuke vaeva nägema, et tast seda harjumust jälle välja juurutada, aga ma olen õnnelik, et ta nii üle ootuste rahulik oli. 

Ja väga pikk postitus tuli seekord... ma üritan edaspidi tihedamini ja lühemaid tekste kirjutada :D

Tunnel

Tegin hobustele tunnelit. Panin takistussõidupostid seinast natuke eemale, et hobune seina ja postide vahelt ikka läbi mahuks ja üle porte ja postide laotasin suured reklaamplakatid. Kõige vabamalt läks sealt läbi Koma. Tema jaoks panin muidugi tunneli madalamaks ka, aga siiski suhtus ta sellesse külma närviga. Peale paari korda käe kõrval, lasin tal sealt üksinda ka läbi minna nii sammus, traavis kui ka galopis. Ka siis oli tal sellest jumala suva. Proovisin ka nii, et palun tal tunneli keskel seisma jääda, siis sealt välja tagurdada ja hiljem uuesti sisse tagurdada. Mitte mingit probleemi. Temast on ikka päris pommikindel poni saanud juba :) 

Ronil nii suva ei olnud, kui Komal. Alguses suhtus ta sellesse veidi umbusklikult, kuna reklaamplakat vajus alla ja Ron pidi enne sealt läbi pugemist pea alla panema. Alguses ei saanudki ta üldse aru, et ta pea alla peab panema. Tegi minu elu ka vähe raskemaks, iga kord kui plakat ühelt poolt ära vajus, pidin ma ju selle uuesti üles panema, aga samal ajal tõmbas Ron hammastega teiselt poolt kõik alla... Nii ma siis jooksin kahe poole vahelt. Ronil oli nalja kui palju :D Mõne aja pärast sai Ron ka ikka aru, et pea tuleb alla panna ja peale seda ei olnud seal läbi pugemisega enam ühtegi probleemi. Jätsin talle selle mängu ajaks ka püsti, mõtlesin et täie galopi pealt ta sealt ikka läbi ei ürita pugeda... Nojah, nii palju siis sellest, võttis suure hoo sisse, tõmbas jalad krõnksu, pea alla ja oligi läbi. Ime, et kogu see kupatus püsti jäi. Ta ei läinud isegi reklaamplakatile vastu, kuigi see temast kõvasti madalamal oli. 

Aga ega Freddygi siis tunnelirõõmudest ilma ei jäänud. Vana ja tark nagu ta on, ei hirmutanud see teda üldse. Alguses pidin küll ta pea maiusega allapoole suunama, aga siis sai ta juba ise sotti ja puges alt läbi. 

Vürtsule ma veel tunnelit teha pole jõudnud, aga küll temagi seal võimelda saab. 

Kevad paistab! Ja siis tuleb suvi ja ponid ongi jälle hoovis.