Tegin hobustele tunnelit. Panin takistussõidupostid seinast natuke eemale, et hobune seina ja postide vahelt ikka läbi mahuks ja üle porte ja postide laotasin suured reklaamplakatid. Kõige vabamalt läks sealt läbi Koma. Tema jaoks panin muidugi tunneli madalamaks ka, aga siiski suhtus ta sellesse külma närviga. Peale paari korda käe kõrval, lasin tal sealt üksinda ka läbi minna nii sammus, traavis kui ka galopis. Ka siis oli tal sellest jumala suva. Proovisin ka nii, et palun tal tunneli keskel seisma jääda, siis sealt välja tagurdada ja hiljem uuesti sisse tagurdada. Mitte mingit probleemi. Temast on ikka päris pommikindel poni saanud juba :)
Ronil nii suva ei olnud, kui Komal. Alguses suhtus ta sellesse veidi umbusklikult, kuna reklaamplakat vajus alla ja Ron pidi enne sealt läbi pugemist pea alla panema. Alguses ei saanudki ta üldse aru, et ta pea alla peab panema. Tegi minu elu ka vähe raskemaks, iga kord kui plakat ühelt poolt ära vajus, pidin ma ju selle uuesti üles panema, aga samal ajal tõmbas Ron hammastega teiselt poolt kõik alla... Nii ma siis jooksin kahe poole vahelt. Ronil oli nalja kui palju :D Mõne aja pärast sai Ron ka ikka aru, et pea tuleb alla panna ja peale seda ei olnud seal läbi pugemisega enam ühtegi probleemi. Jätsin talle selle mängu ajaks ka püsti, mõtlesin et täie galopi pealt ta sealt ikka läbi ei ürita pugeda... Nojah, nii palju siis sellest, võttis suure hoo sisse, tõmbas jalad krõnksu, pea alla ja oligi läbi. Ime, et kogu see kupatus püsti jäi. Ta ei läinud isegi reklaamplakatile vastu, kuigi see temast kõvasti madalamal oli.
Aga ega Freddygi siis tunnelirõõmudest ilma ei jäänud. Vana ja tark nagu ta on, ei hirmutanud see teda üldse. Alguses pidin küll ta pea maiusega allapoole suunama, aga siis sai ta juba ise sotti ja puges alt läbi.
Vürtsule ma veel tunnelit teha pole jõudnud, aga küll temagi seal võimelda saab.
No comments:
Post a Comment