Kõike.

Vahepeal on väga palju juhtunud... Pole aega ja viitsimist leidnud, et kõigest siia kirjutada. Aga ma teen siis väikse kokkuvõtte. 

Kõigepealt Vürtsu. Temaga on vahepeal vääga palju tegemist olnud. Oli kord lumi ära sulanud ja maneeži eest läbi jooksvas kraavis voolas vesi. Hobused olid juba kinni pandud, kui ma mõtlesin, et viiks Vürtsu korra maneeži püherdama. Hakkasin siis maneeži liikuma, kui Vürtsu otsustas, et tema kraavist üle ei tule. Alguses üritasin üksi temaga üle kraavi minna. Sellest ei tulnud midagi välja... Siis tuli Eda appi. Ikka ei õnnestunud. Proovisime ka nii, et Eda Undu ees üle kraavi viib ja ehk Vürtsu läheb siis järgi, aga Undust oli  Vürtsul täiesti ükskõik. Siis tuli mul ema ka appi, kuid siiski ei õnnestunud meil teda üle kraavi saada. Vürtsu hakkas lausa nii vastu, et ajas end püsti, vedas tagurpidi minema ja mida kõike veel... Eks ta selle tulemusele muidugi ka paar korda üle selja lendas, aga õnneks oli maa nii pehme ja porine, et ta viga ei saanud. Lõpuks kutsusime mul isa ka appi... Alguses ei saanud ikka teda kuidagi üle kraavi, lohistas ikka tagurpidi, ajas püsti jne. Üle kraavi saime ta umbes tunni aja möödudes, kui me teisest kohast proovisime, Vürtsu kuidagi tasakaalu kaotas ja tal muud valikut ei olnud, kui üle kraavi hüpata, sest vastasel juhul oleks ta kraavi sisse kukkunud. 

Järgmine päev läksin talle karjamaale järgi. Ta oli kogu sellest kraavi-teemast nii šokis, et ta keeldus isegi värava poole liikumast. Ilmselt oli tal päitsete koha pealt väga valus ka kogu sellest tirimisest, sest kohe, kui ma natukenegi survet eest avaldasin, oli tagurpidikäik sees. Tegin siis too päev koplis mingi 5-10 minutit ja saavutasime lõpuks selle, et Vürtsu mulle vabatahtlikult ilma mingisuguse surveta värava ette järgnes. Sellega oligi 'trenn' lõppenud. Päev peale seda tegin ka veel koplis nii, et käisime seal läbi lompide ja porimülgaste. Veel üks päev hiljem olime juba koplist välja saanud ning nii me vaikselt järjest edasi liikusime. Umbes nädal aega hiljem tegime uue katse, aga seekord proovis Helen teda üle kraavi saada. Oeh jah... Kolm tundi läks, aga saavutasime palju rohkem, kui selle tunni ajaga, mis meil eelmine kord kulus. Nimelt proovis Helen natuke teistmoodi Vürtsut üle saada. Ainult nööriga, ilma piitsa ja teiste inimeste abita ja Vürtsu omal vabal tahtel. Eks ta muidugi siis ka üritas plehku panna, tagurdas, ajas püsti, korra kukkus tagumikule ka. Aga järgmine päev, kui ma ise proovisin, läks meil ainult kümme minutit. Ta ei kakelnud, jonninud, mitte midagi. Ainult natuke vaatas enne kraavist läbi minemist. 

Nüüd Ronist ka natuke... Ron on SUPER tubli olnud. Ma käin Ronil juba seljas ka vaikselt. Ta on ratsa ülirahulik ja tasakaalukas. Ainuke asi, mis mind esimesel korral häiris oli see, et ta üritas end kohe rulli tõmmata... Ma pidin ratsmega teda koguaeg üleval hoidma, sest ta kohe vägisi tahtis end ära murda. Oeh jah, sellega peab veel natuke vaeva nägema, et tast seda harjumust jälle välja juurutada, aga ma olen õnnelik, et ta nii üle ootuste rahulik oli. 

Ja väga pikk postitus tuli seekord... ma üritan edaspidi tihedamini ja lühemaid tekste kirjutada :D

Tunnel

Tegin hobustele tunnelit. Panin takistussõidupostid seinast natuke eemale, et hobune seina ja postide vahelt ikka läbi mahuks ja üle porte ja postide laotasin suured reklaamplakatid. Kõige vabamalt läks sealt läbi Koma. Tema jaoks panin muidugi tunneli madalamaks ka, aga siiski suhtus ta sellesse külma närviga. Peale paari korda käe kõrval, lasin tal sealt üksinda ka läbi minna nii sammus, traavis kui ka galopis. Ka siis oli tal sellest jumala suva. Proovisin ka nii, et palun tal tunneli keskel seisma jääda, siis sealt välja tagurdada ja hiljem uuesti sisse tagurdada. Mitte mingit probleemi. Temast on ikka päris pommikindel poni saanud juba :) 

Ronil nii suva ei olnud, kui Komal. Alguses suhtus ta sellesse veidi umbusklikult, kuna reklaamplakat vajus alla ja Ron pidi enne sealt läbi pugemist pea alla panema. Alguses ei saanudki ta üldse aru, et ta pea alla peab panema. Tegi minu elu ka vähe raskemaks, iga kord kui plakat ühelt poolt ära vajus, pidin ma ju selle uuesti üles panema, aga samal ajal tõmbas Ron hammastega teiselt poolt kõik alla... Nii ma siis jooksin kahe poole vahelt. Ronil oli nalja kui palju :D Mõne aja pärast sai Ron ka ikka aru, et pea tuleb alla panna ja peale seda ei olnud seal läbi pugemisega enam ühtegi probleemi. Jätsin talle selle mängu ajaks ka püsti, mõtlesin et täie galopi pealt ta sealt ikka läbi ei ürita pugeda... Nojah, nii palju siis sellest, võttis suure hoo sisse, tõmbas jalad krõnksu, pea alla ja oligi läbi. Ime, et kogu see kupatus püsti jäi. Ta ei läinud isegi reklaamplakatile vastu, kuigi see temast kõvasti madalamal oli. 

Aga ega Freddygi siis tunnelirõõmudest ilma ei jäänud. Vana ja tark nagu ta on, ei hirmutanud see teda üldse. Alguses pidin küll ta pea maiusega allapoole suunama, aga siis sai ta juba ise sotti ja puges alt läbi. 

Vürtsule ma veel tunnelit teha pole jõudnud, aga küll temagi seal võimelda saab. 

Kevad paistab! Ja siis tuleb suvi ja ponid ongi jälle hoovis.

Sünnipäev

Fürstin von Estland'l on täna sünnipäev. Neiu sai neljaseks. Tegin talle isegi väikse "tordi" kraanulitest, leivast, porgandist ja kapsast.

Tort

Mänguaeg

Koma & Koma

Vahepeal on Ron väga tubli olnud. Helen käis meid eelmine nädal üle ka vaatamas ja juhendamas. Vaatas üle nii Vürtsu kui ka Roni. Ron oli väga tubli, galopi ajal läks veidi pabinasse ainult. Vürtsu üritab ikka vahel kannatust ka proovile panna, aga lõpus oli temagi päris mõistlik. Tööd on temaga veel siiski väga palju teha.

Täna tegin Ronile kergema trenni ilma sadulata. Jooksis ilusti traavi ja siis järsku komistas. Lausa nii õnnetult, et tõmbas tagumise jalaga teise tagumise jala siseküljelt natuke katki. Viisin ta ruttu pesuboksi ja mässisin rätikusse pehmemat lund ning panin selle ümber ta jala. Tal oli päris valus selle koha pealt, peksis jalga vastu maad ja ei tahtnud väga sinna peale ka midagi lasta panna. Õnneks tal mingit longet ega midagi ei olnud ja see haav ise on ka suht väike, nii et saab trenne edasi teha ikka. 

Komast ka natuke. Viisin ta täna maneeži niisama mürama. Nii hullult mängimas ei ole mina teda veel näinudki, ta mängis juba peaaegu samamoodi nagu Ron. Nii äge oli vaadata... Aga natuke teisest Komast ka. Täna tuli meile talli uus hobune, kelle nimi on samuti Koma. Õigemini D-Koma. Täielik vastand meie väikesele ponipässakale - hästi suur (tori ristand), raudjas heleda lakaga ning laubal on komakujuline valge tähis, mille järgi ta enda nime saigi. 

Kurjast vaimust vaevatud - Ron gone mad

Täna käitus Ron väga veidralt. Nii kummaliselt ei ole mina teda veel kunagi käitumas näinud. Karjamaale järgi talle läksin, jooksis ta kiiruga teisest kopli otsast juba minu juurde, ähkis ja puhkis ja süda peksis nii, et seda oli läbi nöörigi tunda. Viisin ta siis maneeži. Alguses ei saanud ma tal tekkigi ära võetud. Ta oli nii närvis, et no ei hoia kinni sellist looma. Peale pikka pusimist sain tal lõpuks teki ka ära võetud ja läksin siis istusin maha. Alguses mõtlesin, et ehk tal lihtsalt mängutuju, aga ei. Ta oli lausa paanikas. Maneeži minekust saadik mind üldse nagu Roni jaoks enam ei eksisteerinud. Ta ei vaadanud minu poolegi, vaid jooksis tempoka traaviga ühtlases rütmis oma kindlat teed pidi aina uuesti ja uuesti ja uuesti. Nagu robot. Iga kord ukse juurde jõudes üritas ta sealt välja murda ja siis pani uuesti enda teed pidi minema. Nii lasi ta siis oma pool tundi. Täitsa lõpp. Ma ehmatasin ikka täiega ära, sest ma olin Roni varemgi närvis olekus näinud, aga see oli hoopis midagi muud. Muidugi kogu selle asja juurde käis see, et vaesel Ronil lõi selle jandi peale kõht lahti. Niisiis oli terve maneež tema paska täis... No tore.. Mina pidin ju siis seda koristama minema. Üks hunnik oli täpselt tema marsruudi peal ja kui ma seda koristama läksin, lähenes Ron eemalt. Mõtlesin küll, et huvitav, kas ta paneb ka tähele, et ma siin olen või peaks eemale hüppama. Loomulikult Ron mind ei vaadanudki, vaid sööstis otse minu poole. Õnneks jõudsin eest ära hüpata, aga täitsa õudne ikka, kui hobune niimoodi lihtsalt tühja pilguga sinu suunas jookseb ilma mingi kavatsuseta sind säästa. Üritasin teda koguaeg maha rahustada ja enda juurde kutsuda. Tavaliselt tuleb ta koheselt, kui ma teda kutsun, aga täna ei teinud ta sellest väljagi. Isegi nänni peale ei tulnud. Kui ta lõpuks natuke maha rahunes, viskasin talle fliisi selga ja jalutasin käe kõrval. Ka siis oli ta nagu omas mullis, aga vähemalt ei pannud minema ja juba enam-vähem sai aru, et ma ka kuskil seal olin. Lasin ta korra nööri otsast lahti ja hakkas jälle pihta.... Ainuke vahe oli selles, et nüüd ei teinud Ron enam tempokat traavi, vaid kihutas täie kiirusega mööda maneeži. Nii kaua redutasin mina siis pinkide otsas, sest raja peal oli tõsine oht alla jääda. Õnneks kestis see vaid umbes 5 minutit. Galopitamine küll lõppes, aga närvis ja puhevil oli ta endiselt. Ja muidugi oli ta jälle end higiseks jooksnud, nii et fliistekk oli ka täitsa märg. Jalutasin jälle käe kõrval.  Vahetasin fliisteki uue teki vastu ja viisin ta boksi. Täiesti maha ei rahunenud Ron kuni lõpuni. Selline oli siis meie tänane "trenn"...

Selline pisike poni on siis Koma. Suvi 2011

Natuke Komast ka. Leidsin saunast vanad traavlirakmed ning mõtlesin, et prooviks Komale. Ja täitsa parajad olid! Kuna need kolisesid, siis Koma alguses küll passis neid, aga harjus kiiresti ära ja tegime siis terve trenni nendega tööd. Väga super. Järgmine trenn panen mingi raskuse, nt rehvi, Komale taha lohisema ja harjutame nii. Varem on ta mul ka juba rehvi lohistanud, nii et see ei tohiks küll talle raskusi valmistada. Eelmine kord ei olnud mul ainult rakmeid, nii et rehv oli kinnitatud mingi minu mitte-eriti-efektiivse leiutise kaudu. Komast on saamas vankrihobune! Nii äge, saab talvel saanisõitu teha. 

Trennid ja Reet

Oleme Roniga nüüd hästi palju sadulaga kordel jooksnud. Siiamaani ei ole ta endiselt mitte ühtegi korda pukitanud. Ma ei suuda seda ikka veel uskuda...  Jookseb ilusasti lõdvestanult ja elavalt. Millegipärast seostub tal sadul aga galopiga. Iga kord kui ma tal esimesel korral traavile palun minna, läheb ta galopile. Küll rahulikule ja aeglasele galopile, aga ikkagi. Üritan selgelt välja öelda ja ise hästi rahulik olla, aga ikka läheb galopile. Täna läks ka, aga ta hakkab vist juba aru saama, et ei ole vaja kohe esimese asjana galopile minna, kuna jäi suht kohe peale tõstet traavile. Täna oli ta üldse hästi erk ja ärev. Nii suur tuul oli ka, et ta ehmatas iga väikse asja peale ja vahtis ringi. Siiski oli ta supertubli ja jooksis ilusti.

Vahepeal käis Reet ka meil külas ja trenni andmas. Nii tore oli. Järgmine päev kui Triin Eediga trennis oli, pandi mind ka korra selga... No täitsa lõpp. Kohe näha, polnud ammu trenni saanud :D Vaene Eedi oli pärast läbimärg ja järgmine päev liikus nagu pakud oleks all. Aga sain palju uut materjali, mille abil edaspidi trenne teha. Näitasin Reedale korra Vürtsut ka. Vürtsu jaoks sain ka veidi uut infot, millega töötada. Nii et läks hästi. 

Superhobused

Ron on vahepeal super olnud. Üliüli tubli lihtsalt. Eile panin Ronile üle pika pika aja (viimane kord oli u 2 kuud tagasi?) jälle sadula selga. Esialgu küll vaid viieks minutiks, kuid siiski. Lisaks oli ta veel enne seda 2 päeva niisama puhanud ja energiat täis. Kuid ei mingit pukitamist, isegi mitte ühte väikest rodeot! Ja üllatav oli ka see, et tal ei olnud mingit probleemi lõdvestamisega, jooksis ilusti nina pikalt ette sirutatud. Korra ta ehmatas ja läks galopile, kuid isegi siis ta ei pukitanud, vaid jäi kenasti seisma. No ma ei saa, nii tubli hobune ikka... Uskumatu, kuidas sakslanna Monika külaskäik Roni aitas. Monika määras mulle kuueks nädalaks (mis nüüd eelmise nädala pühapäeval läbi sai) massaažiharjutused, mida Ronile iga õhtu teha ning lisaks veel homoöpaatilised ravimid, mida viis korda nädalas anda tuli. Tema liikumises on sellest alates suured muutused toimunud ja ka käitumiselt on ta erksamaks muutunud. Nagu eile näha oli, siis on ka selja- ja kaelapinged lõpuks maandatud. Massaažiharjutuste tegemist jätkan aga endiselt, mida rohkem, seda parem.

Aga Ron ei ole ainuke, kes tubli on olnud! Me oleme ka Vürtsuga suuri edusamme teinud. Mõni aeg tagasi käis Helen meid üle vaatamas ja sain palju uusi näpunäiteid edaspidisteks treeninguteks. Alates sellest ajast on Vürtsu super olnud.

Vürtsu: