Kurjast vaimust vaevatud - Ron gone mad

Täna käitus Ron väga veidralt. Nii kummaliselt ei ole mina teda veel kunagi käitumas näinud. Karjamaale järgi talle läksin, jooksis ta kiiruga teisest kopli otsast juba minu juurde, ähkis ja puhkis ja süda peksis nii, et seda oli läbi nöörigi tunda. Viisin ta siis maneeži. Alguses ei saanud ma tal tekkigi ära võetud. Ta oli nii närvis, et no ei hoia kinni sellist looma. Peale pikka pusimist sain tal lõpuks teki ka ära võetud ja läksin siis istusin maha. Alguses mõtlesin, et ehk tal lihtsalt mängutuju, aga ei. Ta oli lausa paanikas. Maneeži minekust saadik mind üldse nagu Roni jaoks enam ei eksisteerinud. Ta ei vaadanud minu poolegi, vaid jooksis tempoka traaviga ühtlases rütmis oma kindlat teed pidi aina uuesti ja uuesti ja uuesti. Nagu robot. Iga kord ukse juurde jõudes üritas ta sealt välja murda ja siis pani uuesti enda teed pidi minema. Nii lasi ta siis oma pool tundi. Täitsa lõpp. Ma ehmatasin ikka täiega ära, sest ma olin Roni varemgi närvis olekus näinud, aga see oli hoopis midagi muud. Muidugi kogu selle asja juurde käis see, et vaesel Ronil lõi selle jandi peale kõht lahti. Niisiis oli terve maneež tema paska täis... No tore.. Mina pidin ju siis seda koristama minema. Üks hunnik oli täpselt tema marsruudi peal ja kui ma seda koristama läksin, lähenes Ron eemalt. Mõtlesin küll, et huvitav, kas ta paneb ka tähele, et ma siin olen või peaks eemale hüppama. Loomulikult Ron mind ei vaadanudki, vaid sööstis otse minu poole. Õnneks jõudsin eest ära hüpata, aga täitsa õudne ikka, kui hobune niimoodi lihtsalt tühja pilguga sinu suunas jookseb ilma mingi kavatsuseta sind säästa. Üritasin teda koguaeg maha rahustada ja enda juurde kutsuda. Tavaliselt tuleb ta koheselt, kui ma teda kutsun, aga täna ei teinud ta sellest väljagi. Isegi nänni peale ei tulnud. Kui ta lõpuks natuke maha rahunes, viskasin talle fliisi selga ja jalutasin käe kõrval. Ka siis oli ta nagu omas mullis, aga vähemalt ei pannud minema ja juba enam-vähem sai aru, et ma ka kuskil seal olin. Lasin ta korra nööri otsast lahti ja hakkas jälle pihta.... Ainuke vahe oli selles, et nüüd ei teinud Ron enam tempokat traavi, vaid kihutas täie kiirusega mööda maneeži. Nii kaua redutasin mina siis pinkide otsas, sest raja peal oli tõsine oht alla jääda. Õnneks kestis see vaid umbes 5 minutit. Galopitamine küll lõppes, aga närvis ja puhevil oli ta endiselt. Ja muidugi oli ta jälle end higiseks jooksnud, nii et fliistekk oli ka täitsa märg. Jalutasin jälle käe kõrval.  Vahetasin fliisteki uue teki vastu ja viisin ta boksi. Täiesti maha ei rahunenud Ron kuni lõpuni. Selline oli siis meie tänane "trenn"...

Selline pisike poni on siis Koma. Suvi 2011

Natuke Komast ka. Leidsin saunast vanad traavlirakmed ning mõtlesin, et prooviks Komale. Ja täitsa parajad olid! Kuna need kolisesid, siis Koma alguses küll passis neid, aga harjus kiiresti ära ja tegime siis terve trenni nendega tööd. Väga super. Järgmine trenn panen mingi raskuse, nt rehvi, Komale taha lohisema ja harjutame nii. Varem on ta mul ka juba rehvi lohistanud, nii et see ei tohiks küll talle raskusi valmistada. Eelmine kord ei olnud mul ainult rakmeid, nii et rehv oli kinnitatud mingi minu mitte-eriti-efektiivse leiutise kaudu. Komast on saamas vankrihobune! Nii äge, saab talvel saanisõitu teha.